Identiteedivargus

Praeguses digitaalses maailmas on igasuguste lepingute sõlmimine erinevate teenuste tarbimiseks või kasvõi firma asutamine muutunud niivõrd lihtsaks, et inimesed peavad hoolega läbi mõtlema, kuhu ja kellele nad oma isikuandmeid edastavad. 

Identiteedivargus on isiku identiteedi volituseta kasutamine. See hõlmab endas teise isiku tähtsate isikuandmete (nimi, isikukood, dokument või pangakaart) kuritarvitamist, mille tulemusena tekitatakse isikule materiaalset või moraalset kahju. 

Küll ja veel oleme kuulnud lugusid, kuidas isikud on nende endi teadmata vormistatud mingite firmade omanikeks ning hakkavad mõne aja pärast saama võlanõudeid erinevatelt asutustelt või lausa erinevatest riikidest. Näiteks Pealtnägijast on mitu korda läbi käinud eesti kodanike ja Rootsiga seotud sellised petuskeemid - http://www.postimees.ee/2786810/identiteedivargus-toi-kaasa-suure-volanoude . Ameerikas on üsna levinud ka surnud inimeste identiteedivargused - Washington Posti andmetel varastatakse igal aastal Ühendriikides 2,5 miljonit surnud inimese identiteeti - http://maailm.postimees.ee/4079521/sugupuud-uurinud-ameeriklanna-sattus-identiteedivargusele?_ga=2.43296486.2120965465.1494569535-332837150.1436786705. Samuti oleme kuulnud Facebooki topeltkontode loomistest, kus luuakse kellegi isikuandmete põhjal uus FB konto ja hakatakse selle alt sisuliselt "õhku" (nt kontserdipileteid, mida keegi kunagi kätte ei saa) müüma.

Google-i ohutuskeskuse soovituste põhjal võiks identiteedivarguse vältimiseks lähtuda järgmistest nõuannetest:

• Ära vasta kahtlasele meilile, kiirsõnumile ega veebilehele, kus küsitakse sinu isikuandmeid või finantsteavet;
• Ära kunagi sisesta oma parooli, kui oled veebisaidile jõudnud kas meilis või vestluses oleva kahtlase lingi kaudu;
• Ära saada oma parooli meiliga ja ära jaga seda teistega;
• Ole tähelepanelik, kui palutakse võrgus sisse logida. 

Omalt poolt lisaksin siia juurde ka veel selle, et ära lase veebilehtedel oma paroole meelde jätta, kuna veebilehitsejatesse integreeritud paroolihaldurite suurimaks puuduseks on nende turvavead (näiteks Google Chrome ja Internet Explorer hoiustavad kasutajaparoole krüpteerimata kujul arvuti kõvakettal). Kui sa ei suuda erinevaid paroole meelde jätta, siis on mõistlik kasutada näiteks eraldiseisvat (nt. OnePass, 1Password jne) või veebipõhist paroolihaldurit . Paroolihaldur (ingl password vault, password manager ) on põhimõtteliselt üks andmebaas, milles on krüpteeritud kujul hoitud sinu kontode kasutajanimed ja paroolid. Oma veebikontole pääsemiseks on vaja paroolihaldurisse sisestada võtmesalasõna ning antud veebilehe jaoks sobivad andmed andmabaasist välja otsida. Enamik moodsaid haldureid oskab täita vastavaid lahtreid kasutajanime ja parooliga sinu eest, tänu millele ei ole vaja ennast pideva paroolide otsimisega vaevata. Lisaks salasõnade hoiustamisele aitavad paroolihaldurid ka turvalisust tagada:

• Nad genereerivad sulle kõigile nõuetele vastavaid murdumatuid salasõnu;
• Nad välistavad salasõnade sattumise klahvinuhkide kätte - programm täidab salasõna välja ise;
• Nad aitavad vältida pettuste ohvriks langemist - enne kui haldur sisestab andmeid etteantud lahtritesse, kontrollib see avatud veebilehe URL-i ehk veebiaadressi. Kui see ei ühti andmebaasis oleva aadressiga, jätab haldur lahtrid tühjaks. 

Kogu selle ilusa jutu kokkuvõtteks veel niipalju, et ükski paroolihaldur ega tehnoloogia ei kaitse inimese enda lolluste korral - peab ise jälgima, kuhu ja kellele sa oma andmeid jagad ning hoidma oma arvuti ja veebikontode turvalisust samamoodi nagu hoiad oma kodu.


Allikad:
https://et.wikipedia.org/wiki/Identiteedivargus 
https://www.google.com/intl/et/safetycenter/everyone/cybercrime/identity-theft/
http://forte.delfi.ee/news/tarkvara/paroolihaldur-mis-imeloom-see-on-ja-kuidas-see-tagab-sinu-ohutuse-veebis?id=76042007

Uudseim tugilahendus

Neli aastat tagasi kuulsin ühel konverentsil pimeda ettekannet selle kohta, kuidas ta igapäevaselt liigeldud saab ning seal ta tutvustas sellist abimeest nagu BlindSquare - http://blindsquare.com . Niisiis otsustasingi antud blogipostituse raames nimetatud rakendusega lähemalt tutvust teha. 

BlindSquare on GPSi põhine rakendus, mis on mõeldud pimedatele ja kahjustatud nägemisega inimestele. Rakendus kirjeldab kasutajat ümbritsevat keskkonda ning annab teada tänavate ristumistest ja lähedal paiknevatest huvipunktidest. Koos kolmanda osapoolte navigeerimiskaartidega võimaldab see rakendus pimedatel iseseisvalt liigelda. Kõige tähtsamaid funktsionaalsusi saab käivitada häälkäskluste abil. 

Kuidas nimetatud rakendus töötab? BlindSquare kasutab mobiili sisseehitatud GPSi ja kõigepealt paneb paika kasutaja asukoha. Seejärel otsitakse Foursquare-ist ja Open Street Map-ist kasutaja asukoha ümbruse kohta infot. Näiteks hästi FourSquare-i ja Open Street Map-iga kaetud aladel võib iga FourSquare-i päring tagastada 32 KB ja Open Street Mapi päring 4 KB andmeid.  Rakendus kasutab erinevaid algoritme, mis aitavad kindlaks teha antud kasutaja jaoks kõige asjakohasema info, mida kasutajale audio kujul edastatakse. Info hulk, mida edastatakse sõltub sellest, kui suur raadius on rakenduses määratud. BlindSquare-i saab kasutada näiteks 200m raadiuses kohviku leidmiseks või lähima raamatukogu leidmiseks. Kui kasutaja mobiili raputab, siis ta kuuleb oma praegust asukohta, infot selle kohta ja lähimaid ristmikke antud asukoha lähedal. Samuti on võimalik määrata sihtpunkt ning rakendus väljastab määratud intervalli tagant infot sihtpunkti kauguse ja suuna kohta. Ka enimkülastatavaid kohti on võimalik lemmikute alla salvestada ning BlindSquare teavitab kasutajat iga kord kui sellisesse kohta uuesti satutakse. BlindSquare-i saab taustale tööle jätta ja samal ajal on võimalik ka teisi rakendusi kasutada või ekraan hoopis lukustada. BlindSquare-i kasutamiseks on vaja internetiühendust. BlindSquare ei tagasta täpseid navigeerimise juhiseid aga ta võimaldab selles osas koostööd erinevate kaardimootoritega (Apple Maps, Google Maps), milles on rakendatavad VoiceOver häälkäsklused. 

BlindSquare-i kodulehe põhjal tundub, et tegemist on väga kasuliku rakendusega, mis aitab pimedatele kirjelduste abil luua pilti teda ümbritsevast keskkonnast. Kahjuks on see rakendus praegusel hetkel kasutatav ainult iOS seadmetel, millel on olemas GPSi võimekus. 

Kasutatud allikad:
http://blindsquare.com/accessories/

Veebirakenduste kasutusmugavus

Kuna ise olen väga tihedalt seotud just kaartide, kaardirakenduste ja nendes kuvatava infoga, siis oskan selles valdkonnas kõige paremini rakenduste kasutatavust hinnata. 

Positiivse näitena tooksin välja kõigile tuntud Google Mapsi. Kuna mina kasutan seda peamiselt just teekonna planeerimise puhul, siis võtan siia võrdluseks kõrvale Tallinna sõiduplaanide Reisiplaneerija (http://soiduplaan.tallinn.ee ). Google Maps on selles kontekstis tükk maad kiirem, kasutajasõbralikum, ülevaatlikum ja mugavam lahendus, kui näiteks Reisplaneerija rakendus, kus pead sama tulemuse saavutamiseks rohkem samme tegema. Kasutusmugavuse kontekstis ei anna neid rakendusi isegi võrrelda. 

Ühe suure miinusena Reisiplaneerija puhul toon välja selle, et saan teekonna koostamiseks algus- ja lõpp-punktist valida ainult ühistranspordi peatuste nimesid. Kui sa asud kusagil võõras keskkonnas (nt mittetuttavas linnaosas), siis sul pole õrna aimugi seal asuvatest bussipeatuste nimedest. Sa tahaksid lihtsalt oma hetkeasukohast saada mingisse teise konkreetsesse punkti (tavaliselt mingile teisele aadressile, mitte peatusesse!). Seda võimaldab Google Maps - sa saad sisestada algus ja lõpppunkti aadressi, mitte ühistranspordi peatuse nime. Samuti on Google Mapsi puhul väga üheselt lahtrite sisse abistava teksti näol kirja pandud nii tegevus kui ka see, mida konkreetsesse lahtrisse valima/sisestama peab (joonis 1). See teeb isegi esmakasutajale puust ja punaseks selgeks, mida ta tegema peab.

Joonis 1. Teekonna otspunktide määramine Google Mapsis

Eriti just teekondade planeerimise juures on väga oluline see, et valitud teekond ja selle alternatiivid oleksid visualiseeritud. Visualiseeritud info annab teatavasti parema ülevaate. Panen võrdluseks mõlema rakenduse teekonna visualiseeringud (Joonis 2 ja 3) ning jätan siinkohal karmi kriitika kõrvale ja toon välja üldisemad puudused.

Joonis 2. Marsruudi kuvamine Reisiplaneerijas

Palju infot ei ole alati parim lahendus - Reisiplaneerija kaardil kuvatakse lisaks marsruudile ka erinevatesse peatustesse saabumise ajad ja kõikide peatuste asukohad (hallid mummud kaardil), seejuures jääb marsruudi info kohati isegi varju.  Sama suurendusastme juures on näiteks Google Mapsi kaardil ilusti näha marsruut, sellele kuluv aeg ning isegi alternatiivsed marsruudid. Tegelikult on ka Reisiplaneerija kaardil olemas alternatiivsete marsruutide kuvamise võimalus aga kuna kaardi algkuval on nii palju infot, siis on see võimalus "peidetud" rippmenüü sisse (nupp "Valik1"). 

Siinkohal olen ma enam kui kindel, et esmakasutaja seda sealt alt kindlasti valida ei oska ning nimetus

Joonis 3. Marsruudi kuvamine Google Mapsis

"Valik1" on samuti üsna ebamäärane, et sealt alt marsruuti ostida oskaks.

Google Mapsi puhul on väga mugav võimalus see, et ta säilitab viimati trükitud aadressid ning saad tihedamini külastatavaid kohti ka sildistada (nt kodu, töö jne). Selline väike nüanss säästab kõvasti trükkimisvaeva ja tõstab kasutusmugavust.

Ka visualiseeringu esteetilisuse koha pealt on kahel rakendusel suur vahe sees. Peaks isegi ütlema, et esimeses on kaart täiesti loetamatu.

Eks muidugi peab endale aru andma, et ühe rakenduse taga on suurkorporatsioon, kellel on nii ressurssi kui ka ka teadmust kasutajate kogemuste testimisel ja selle arvestamisel rakenduste arendustes. Teine rakendus on Eestis valmis tehtud ja ma olen enam kui kindel, et sellele mingit kasutatavuse testimist tehtud pole.

Kui vaadelda põhjuseid, miks Google Maps on parem kui Reisiplaneerija, siis mina järeldaksin nendest küll seda, et Reisiplaneerija puhul pole suudetud selgeks teha, mida täpselt kuvada tahetakse ja kellele see suunatud on - Reisiplaneerija, mis ei lase sul tegelikult mingit reisi ega teekonda planeerida, vaid kuvab kaardil bussi marsruute?! Või kelle või mille jaoks on vaja kaardil kuvada viimset kui ühte bussipeatuse asukohta või konkreetsesse peatusesse jõudmise aega? Tavakasutaja jaoks piisab juba sellest, kui on kuvatud kas sõidu kestvus või siis äärmisel juhul algpunktist väljumise kellaaeg ja lõpp-punkti saabumise kellaaeg. Ehk siis kui pole määratud konkreetset sihtgruppi/kasutajat, siis ei olegi võimalik arendada sellist rakendust, mis oleks kasutajasõbralik. Ükski rakendus ei saa olla multifunktsionaalne ja sealjuures iga võimaliku sihtgrupi jaoks ülimalt kasutajasõbralik. 

Arendus- ja ärimudelid

Antud nädala teemaks oli analüüsida konkreetsete projektide näitel ühte arendus- ning ühte ärimudelit.

QGIS on vabavaraline GIS (Geographic Information System) tarkvara, mis toimib GNU GPL litsentsipõhimõtete alusel. QGIS on OSGeo (Open Source Geospatial Foundation) ametlik projekt ning selle plussiks omandvaralise ESRI ArcGISi ees on just see, et see on kasutatav ka Mac OSX, Linuxi ja Unixiga operatsioonisüsteemidega. 
QGISi ärimudel põhineb annetustepõhisel skeemil - valmis on arendatud hästi toimiv vägagi funktsionaalne süsteem, mis pakub tõsist konkurentsi omandvaralisele ArcGIS-ile. Kuid selleks, et parandada rakenduse kvaliteeti, on võimalik teha annetusi. QGIS on oma veebilehel toonud välja, et saadud annetused võimaldavad neil:

• motiveerida arendajaid, et nad töötaksid spetsiifilisemate teemadega ning arendaksid uusi funkstionaalsusi; 
• rahastada arendajate kokkusaamisi - eesmärgiks oleks kaks arendajate koosolekut aastas;
• toetada täiendavat vigade testimist enne uute versioonide väljatulekut.

Arendusmudelite juures olen ise kõige enam kokku puutunud kosemudeliga ja saanud tunda/näinud selle mudeli ühte peamist puudust - jäikust. Tradistiooniline kosemudel käib siis järgmise skeemi järgi: Analüüs -> Disain -> Arendus -> Testimine -> Hooldus. Suurte avaliku sektori projektide puhul on selline mudel väga tavaline ja eks see ole ka üks põhjuseid, miks arendatavad rakendused on vigasid täis ja ei täida ettenähtud funktsionaalsusi. Siin mängib kindlasti rolli ka analüüsi jaoks sisendit andvate ja seda läbiviivate inimeste kompetentsus - kui klient ei tea täpselt, mida ta soovib või ei oska kõiki oma soove ette näha, siis ei ole selline arendusmudel soovitatav (pigem võiks valida midagi iteratiivset).

Üks konkreetne näide - umbes kolm aastat tagasi lasime arendada Statistikaameti kaardirakenduse (http://kaart.stat.ee ). Võrreldes teiste arendusprojektidega, mis meil majas tol ajal töös olid, oli kaardirakenduse ärianalüüsi pool üsna põhjalik.  Seega ei põdenud me väga seda, et peame projekti valdavalt kosemudeli põhimõttel läbima - teadsime ju täpselt, mida me saada tahame :) . Praeguseks oleme igapäevase töö käigus avastanud kõiksuguseid väikseid nüansse, mida rakendus ei tohiks üldse teha - näiteks on võimalik mingeid liugureid nihutada seal, kus neid ei tohiks saada nihutada ning neid lausa üksteise peale tõsta. Need on küll väiksed vead, mis üldist funktsionaalsust ei sega aga igapäevase kasutamise korral hakkavad ikka häirima. Aga kust oleksid pidanud mitte IT taustaga spetsialistid oskama sellist asja ette näha? Ja justnimelt siinkohal tahangi välja tuua kosemudeli jäikuse tagamaad - kasutajad saavad funktsioneeriva rakenduse kätte alles lõppfaasis, kus tavaliselt riigihangete puhul ei ole enam aega mitmekuulist testimist teha (rääkimata veel kasutatavuse testimisest!). Ja isegi kui siis selguvad mingid vead, siis olenevalt vea kriitilisusest, käkerdatakse mingi ajutine "lip-lipi ja lap-lapi peal" lahendus kokku, mis üldiselt mingi aja pärast hakkab hoopis kolmandat viga põhjustama. Ehk siis loo moraal - kasutajate kasutusharjumuste monitoorimine ja testimine on samuti väga oluline osa tarkvaraarendusest ning aitab oluliselt vähendada just selliste vigade arvu, mida rakenduste kasutajad ei oska projekti alguses uneski näha. Paraku ei mahu sellised täiendavad testimised kosemudeli alusel läbiviidava tarkvara arenduse ajakavasse.

Allikad:
http://qgis.org/en/site/

Kuidas saada häkkeriks?

Sellenädalases postituses analüüsin Eric S. Raymondi teksti "Kuidas saada häkkeriks?" Mulle on alati tundunud (ilmselt võib siin filmide mõjuvõimu süüdistada), et häkkerid on mingit sorti geeniused ja nendeks sünnitakse. Antud kirjutist lugedes jõudsin päris mitmes kohas arusaamisele, et häkkeriks on võimalik ka kujuneda. Selge on see, et mingid eeldused peavad sul ikka olema - eelkõige mõtlemisvõime, eraldi mainimist väärib ka teadlik sihikindlus ja keskendumisvõime.

Lahates loetelu, mis antud kirjutises määrab häkkerliku suhtumise, siis võib minu arust päris mitme punkti juures üldistada sellist suhtumist ka laiema grupi inimeste peale. Kas mitte kõik meist ei lahenda igapäevaselt nii tööl kui ka eraelus mingisuguseid probleeme? Need probleemid ei pruugi olla otseselt programmeerimise või IT-ga seotud aga see ei tähenda, et need on seetõttu vähemtähtsad! Kellele meist meeldiks igavaid ja tüütuid ülesandeid lahendada? Ma arvan, et see suhtumine ei ole samuti ainuomane häkkeritele. Tänapäevases üha efektiivsemas töökorralduses ei ole mõistlik ühte probleemi kaks korda lahendada. Kui keegi on antud probleemile juba lahenduse leidnud, jagatakse seda ka ju kolleegiga. Ja seda ikka seepärast, et töö saaks kiiremini ja efektiivsemalt tehtud. Ja kas mitte igas valdkonnas ei ole nii, et kompetensed, pühendunud ja rasket tööd mittepõlgavad inimesed, on väga hinnatud? Ometigi ei saa ju tõmmata võrdusmärki iga valdkonna kompetentse inimese ja häkkeri vahele! Selles järelduvalt võiks öelda, et häkkerlik suhtumine ei ole ainuomane ainult häkkeritele, vaid igale enda valdkonnas edasipüüdlevale inimesele.  

Teisest küljest seavad kirjutises välja toodud häkkerite põhiomadused ja oskused häkkeriks saamisele üsna kõrged nõuded - pead oskama vähemalt viit programmeerimiskeelt; tunned ennast, kui kala vees Unixi peal; lisaks tegeled võistluskunstiga; harrastad zeni jne jne. Neid kirjeldusi lugedes, sai üsna kiiresti selgeks, et häkkerite spetsiifiliste huvide ja laiahaardelise kompetentsi tõttu, erinevad nad tavainimesest ikka päris palju. Eks seetõttu on neil tekkinud ka enda väljakujunenud seltskond, kuhu pürgimiseks peab kõvasti vaeva nägema.

Kas mina mina tahaksin kunagi häkkeriks saada? Kindlasti tahaksin ma kunagi saavutada sellist kompetentsuse taset ning suuta lahendada probleeme mängeldes. Kes meist ei tahaks? Paraku tundub antud kirjutise põhjal mulle häkkerlus natuke liiga äärmuslikuna - peetakse igavesti püha sõda Microsofti vastu ja kohati peegeldub ka kerget üleolekut. Mitte, et ma tulihingeline Microsofti fänn oleksin, pigem kohandun vastavalt oludele ja vajadustele. Seega arvan, et minu ei oleks piisavalt äärmuslikust, et kunagi häkkeriks saada.

IT juht

Esimesena tooksin välja Karoli Hindriksi. Ta on oma ettevõtlikuse ja uute ideedega silma paistnud juba lapsepõlves, kui leiutas pehme helkuri ning hakkas ka oma õpilasfirma kaudu seda müüma. Suurema tuntuse kogus ta kindlasti MTV Eesti tegevjuhina ja sellega, et viis Eesti teismeliste bändi Bedwetters European Music Awards võiduni. Tema praeguseks tegevuseks on idufirma Jobbatical juhtimine. Jobbatical on firma, mis vahendab IT tööjõudu - ehk aitab firmadel üle maailma saada endale väljastpoolt enda riiki heade oskustega töötajaid ning ringirändamise sooviga tööotsijatel leida endale maailma eri paigust tööd. Laias laastus aitab ühildada uute kohtade avastamist ja tööelu. Kui nüüd analüüsida Karolit läbi selle, millist tüüpi juht ta võiks olla, siis meediakajastuste ja erineva info põhjal tundub, et ta täidab koguni mitu rolli - esiteks juht kui arengumootor (uutest innovaatilistest ideedest tal puudust ei ole), juht kui leader (tal on kindlasti selge pilt/visoon iga oma ettevõtmise juures, muidu ta nii kaugele poleks jõudnud) ning juht kui suhtleja (kogu tema taust ja erinevad ettevõtmised viitavad sellele). 

Teise juhi näite tooksin välismaalt ja selleks on Elon Musk. Talle on omistatud palju säravaid tiitleid - ärimagnaat, insener, leiutaja. Ta on Space X-i asutaja, tegevjuht ja tehnoloogiajuht; Tesla Motorsi kaasasutaja, tegevjuht ja tootearhitekt; SolarCity esimees ning olnud ettevõtete Zip2 ja PayPal kaasasutajaks. Musk on väga hea näide sellest, kuidas saab ärindus koostöös inseneriteadusega luua väga innovaatilisi lahendusi. Ühtlasi on ta oma kahes peamises ettevõttes lisaks tegevjuhile ka tehnoloogiajuht - ma ütleks, et see on juba juhtimise tase, olla samal ajal kursis kõikide tehnoloogiliste eripäradega ja teiselt poolt juhtida väga edukalt mõlemat firmat. Lisaks Karoli puhul välja toodud juhitüüpidele on Musk kindlasti ka tugevalt mentori tüüpi juht - väga head erialased teadmised  ja  oskus panna inimesi endaga kohati utoopilisi ettevõtmisi kaasa tegema. Väga hästi näitlikustab tema mentorlust ühe tema endise SpaceXi töötaja kirjeldus sellest, kui Falcon 1 raketi väljalend ebaõnnestus :

" .....Then he said, with as much fortitude and ferocity as he could muster after having been awake for like 20+ hours by this point that, "For my part, I will never give up and I mean never," and that if we stick with him, we will win.

I think most of us would have followed him into the gates of hell carrying suntan oil after that. It was the most impressive display of leadership that I have ever witnessed. Within moments the energy of the building went from despair and defeat to a massive buzz of determination as people began to focus on moving forward instead of looking back. " 

Kasutatud allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/Karoli_Hindriks

https://jobbatical.com

http://www.hdfmagazine.com/karoli-hindriks-jobbatical/

https://et.wikipedia.org/wiki/Elon_Musk

http://www.businessinsider.com/what-its-like-to-work-for-elon-musk-2014-6

IT proff aastal 2017

Ma ei hakka siinkohal kindlasti välja tooma loetelu kõikidest programmeerimiskeeltest või tarkvaradest, mida IT proff valdama peaks, sest esiteks need on ajas muutuvad ja teiseks need pole minu arust näitajad, mis määravad IT profi professionaalsuse. Kolmandaks on tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas tegusõna "valdama" niivõrd suhteline, mis muudab oma tähendust peaaegu igapäevaselt. See, et ma mingil ajahetkel valdan ühe tarkvara enamus funktsionaalsusi ei pruugi kehtida enam paari päeva pärast, sest mõni arendaja on vahepeal välja mõelnud mingi uue funktsionaalsuse, millest mul pole veel õrna aimugi.

Vahet pole kas räägime IT profist või mõne teise eriala profist, ühine nimetaja nende kõigi puhul on sotsiaalsed oskused - oskus suhelda, oskus kuulata, oskus nõustada, oskus mõista, oskus arvestada jne. Professionaali eristab tavaspetsialistist just see, et tal tõesti peab olema muuhulgas tugev erialane taust aga seejuures on tal tekkinud ka seosed eri teemade/valdkondade vahel. Ja selliste seoste tekkimisele aitavad suuresti kaasa just sotsiaalsed oskused:

* Kui sa suhtled erineva taustaga inimestega, tekivad uued mõtted/ideed, kuidas edasi liikuda või konkreetset inimest oma oskustega aidata;
* Kui sa oskad kuulata/mõista erineva taustaga inimesi, saad sina ühelt poolt targemaks valdkonnas, mida sa veel ei hooma aga millest arusaamine loob uue seose sinu erialaga ning teisest küljest suudad pakkuda lahendusi, mis tõesti aitavad teisi ja on neile vajalikud.
* Ja on ju teada tuntud tõde, et kui sa suudad kedagi nõustada/koolitada oma erialal, siis see on indikaatoriks, et sul on väga head erialased teadmised. Lisaks aga peab hea nõustaja/koolitaja samaaegselt koolitamisele inimestega ka suhtlema ja neid mõistma/kuulama. 

Oma sotsiaalsete oskuste arendamise läbi ning sellest saadava uue informatsiooni abil, tekivadki uute lahenduste/toodete/protsesside ideed. Ja justnagu selle nädala õppekirjanduses oli välja toodud, siis professionaalseks peetakse pigem inimest, kes on välja töötanud mingi uue meetodi aga samas ka koolitab teisi. Ehk siis kasutab oma sotsiaalseid oskusi selleks, et enda erialast taustsüsteemi täiendada ja teisest küljest selleks, et omalt poolt jälle enda eriaalaseid oskusi teistega jagada. 

Seega üks tänapäevane IT proff peaks omama mõtestatud erialaseid teadmisi, olema avatud erinevale informatsioonile ja suutma seda oma eriala kontekstis rakendada.